LASTE KÕRVALT NÄDAL AEGA AVASTAMIST.

HEIIIIHOPSTI Teile!
Eelmise nädalavahetuse algusest kuni tänani oli mu elu siin seiklus. Alustan siis eelmisest laupäevast. Läksime Chiara sõbrannale sünnipäevakinki ostma, kui juhuslikult tuli pereisa boss mõttega, et kas ma randa ei taha minna temaga kaasa. Muidugi tahtsin, kui kuulsin, et see on üks külastavamaid randu turistide koha pealt ja üleüldse paiga poolest. Startisime siis kell 5 välja siit ja külastasime selle õhtuga kolme randa, mis Villasimiusi lähedusse jäävad. Ja käisin esimest korda ookeani sügavust avastamas. Oii milline vaade veeall on. Algul oli küll hirmutav, sest ma ei saanud ikka üldse asjale pihta, kuidas hingama peab ja kuidas see kõik seal all toimib. Mõtlesin, et annan alla juba, aga selle kostüümi selga panemine võttis nii kaua aega, et ma ei andnud alla. ÕNNEKS,  lõpuks sain asjale pihta ka ja sain aru, kuidas seal veeall saabki nii kaua olla. :) :)
Sellel õhtul tutvusin ma ka uue perega, kes on samuti pereisa töökaaslane, aga bossi hea sõber. Seal oli neiu, kes hakkab see aasta keeli õppima, niiet oli hea suhelda taas inglise keeles kellegi teisega. Pereisa boss oskab ka muidugi inglise keelt. Nad hästi palju uurisid ja küsisid, hea oli ka enda kodupaigast rääkida. Aga kui ma ütlesin, milline on meie suurim külmakraad, siis nad jäid kõik hetkeks tasa. :) Jõudsime siis Selargiusele varahommikul. Pühapäeva hommikul kell 9 läksime me perega ja pereisa parima sõbra perega basseini äärde. Rahvast oli nii palju, et me ei saanud isegi lamavat tooli, sest kõik oli eelmine õhtu välja laenutatud. Seal oli ka DJ. Rahvas tantsis basseinis, kui muusikat tuli. Toimusid veel mingid veevõistlused, mida juhtis üks mees. Lahkusime sealt kella 18.00 ajal.
Õhtul kutsus pereisa boss mind taas Villasimiusele. Läksime nendega Villasimiuse tänavaid avastama, kellega laupäeval tutvusin. Käisime jalutamas ja jäätist söömas. Tutvusin veel ühe paariga, kes oli äsja abiellunud. Jõin maailma parimat kohvi sel õhtul, vaatamata sellest, et see külm oli.
 Siis läksid kõik kodudesse ära. Meil oli tund aega sõitu veel Calgialri poole ja kui tagasi jõudsime, siis nagu ei tahtnud kohe koju minna. Avastasin Calgiarli tänavaid ja sõin esimest korda KEBABI. Muidugi jõudsin koju jälle varahommikul ja esmaspäeval algas mu tööpäev kell 8. : ) Aga see kõik on siin seda väärt. Pere ise tahab, et ma näeksin kõikke ja kui selline võimalus on, et keegi teine seda mulle siin näitab, siis neil veel parem meel :) Sest ma olen aus, 5 päeva kolme lapsega 8-21.30 töötada on ikka väsitav küll. Aga kui tean, et õhtul ootab mind taas midagi põnevat ja uut, siis tunnid mööduvad kiirelt. 

Esmapäeva ja teisipäeval olid mul ainult tööpäevad, pärast neid läksin kohe magama. Pereisa bossi nimi on Salvatore, siin kutsutakse teda Toreks. Ta oli mulle küll sõnumi saatnud, aga ma nendel õhtutel juba magasin. Kolmapäeval lõppes mu tööpäev kell 17.00, siis sain sõnumi, et täna õhtul läheme La Poilottele. Küsisin pereemalt, et mis koht see on. Isegi tema polnud seal käinud. See oli siis rannavaatega villamoodi koht, kus oli restroran ja nn "baar". Seal pidid Itaalia jalgpallurid käima õhtuti tiimikaaslastega. Siis ma kujutasingi ette juba, et kõik mehed, kes seal olid. Need on jalgpallurid. Võtsime siis kokteilid ja ajasime niisama juttu. Istusime seal ehk 2 tundi ja läksime edasi tantsima. See oli välipidu, rahvast oli kolmapäeva kohta metsikult, aga siin tavaline. Seal tulid kõik populaarsed laulud üle maailma. Tundsin nagu oleksin Eestis, ainult et muusika ei tule Hollywoodi seinade vahelt vaid mere äärest, kus oli ka õhku. :) Lahkusime kella 3 ajal varahommikul, põhjuseks oli ainult, et Tore pidi kell 8 tööl olema. :) :)

Neljapäeval käisime teises kohas tantsimas, seeee oli SUUREPÄRANE koht. Rahvast ei olnud nii palju, ruumi oli rohkem. Suured diivanid, istekohad mere ääres. Tegelikult ei olnud see spetsiaalselt tantsimisõhtu, sest seal enamasti inimesed käivad kokteile joomas ja niisama aega sisustamas. Tore küsis, et mis Te Eestis teete, kui soovite sõpradega niimoodi aega veeta. On Teil selliseid kohti. Ma ütlesin, et see siin on unistus. Sellist kohta olen ma ainult telekates näinud ja siiamaani uskusin, et need jäävadki unistusteks. Isegi wc-des olid duširuumid, kus inimene sai siis pesta jms. No siin igas korralikus rannas on need olemas, sest päeval ollakse ju rannas lihtsalt. Ja tihti juhtub nii, et inimesed veedavad terve päeva rannas ja õhtuks on asjad kaasa võetud ja seal samas pestakse,  vahetatakse riided ja tehakse make-up, et õhtul samas kohas edasi tantsida ja kokteile juua. 

Reedel töötasin taas kella 17.00ni, sellised on parimad tööajad. Kui ma tean, et mul on õhtupoolik vaba ja saan ka hinge tõmmata. Aga lapsed mul üksi niimoodi olla ei lase, siis vanemad ütlevadki, et mine igal võimalusel välja. Kui mul on puhkepaus, siis lähen oma tuppa, aga lapsed ikka mul järgi siin. Tihti räägin inimestega skypes enda vabadel minutitel ja lapsed on süles. Pere võttis endale kaks uut kassipoega ka, nemad on küll armsad. Ja need magavad ka pm minu toas. Õhtuti neid siin õnneks ei ole, ma ei suudaks magada, kui järsku tunnen, keegi ronib jalge otsas. Lapsed kiusavad neid täiega, sikutavad ja sakutavad, eile saigi Chiara korralikult kriimustada. Just hoiatasin teda, et kassil on ka valus, et varsti teeb Sulle uut ja vana. Minutid hiljem Chira nuttis ja näitas kriimustusi. :) Ega enne ei õpigi, nüüd on kassid rahule jäetud.  

Õhtul käisin ma jäätist söömas, see oli paha jäätis. Nii palju oli ka seda, et jätsin pool alles. Õnneks jättis Tore ka. 

Ja sellel kuulsal päeval ma nägin esimest korda enda silmaga Ferrarit. Lihtsalt auto sõitis meie ees, ma ütlesin vauu!! See on minu esimene kord. Tore ütles, see on vist mu sõber. Ma ei uskunud teda. Valgusfooril tuli punane tuli ja Tore sõitis kõrvale. Ütles lihtsalt CIAO! Ma pidin ära minestama, siis näitasid, et kohtume sealseal. Ja järgmine hetk ma olingi mersust väljas ja ferrari  roolis. Ma tänasin Teda maailma lõpuni. Siis ta ütles, millal iganes soovid anna aga teada. Tegu oli Sardiinia peaga. :) Nagu meil president Ilves. 

Pärast seda sõitu, läksime koju, sest tahtsime laupäeva hommikul randa minna. Sõitsimegi siis hommikul kell 9 randa eile. Olime seal kella üheni, siis pidi Tore tööle minema. Avastasin muidugi jälle ookeani alust. :) Aga see vesi siin on ikka niiiiiiii soolane, kui olla saa veel.

 Pärastlõunal käisin shoppamas ja panin Itaalia simkaardi telefoni sisse. Niiet mulle enam helistada enda numbrile ei saa, kes seda tegid. Koju tagasi tulles, avastasin, et pere on endale veel ühe papagoi võtnud, pisikese Chiarale. Iga loom on siin kellegi oma. :) 

Õhtul läksime suure seltskonnaga pitsat sööma. Tahtsin pitsat kus oleks liha, sain pitsa kus oli vorst. :) Pool jäi muidug alles, sest ei minule see itaalia pitsa sobi :) Naljakas on see ka siin, et kui kohvi juuakse, siis on alati veeklaas kõrval. Pärast pisikest kohvi lonksu juuakse klaas vett. Pärast söömist läksime kõik diskoteeki, siin ei ole klubid vaid diskoteegid. Minu seltskonnas oli Sardiinia meister võistluspoksimises. Diskoteegis oli tegelikult erapidu ja kõik sisse ei saa, aga meie saime kohe naksti sisse. Teistele pandi käed ette, oot oot nemad kõige pealt. Muusika mulle väga ei meeldinud. Ja nende meeste naised, kes meiega ühes seltskonnas olid... nendega tundsin ka ebamugavalt. Neil oli selline pilk, nagu ma hakkaks nende mehi röövima. Aga kui nad lahkusid, siis oli kõik hea :) Nii naljakas oli vaadata, et naised on endale hiigelkontsad alla toppinud ja pärast kõndimist ei suudetud tantsida ja siis tujutseti seal meeste peale end välja. Sellepärast nad ka minema läksid. Meie tantsisime siis viiekesi kella 6ni varahommikul. Algselt pidin ma täna basseini äärde minema, aga kuna jälle kohad oli ära reserveeritud, siis me ei jõudnud. Käisime täna mereääres. See oli rohkem selline surfikoht. Rahvast oli muidugi väga palju. Me ei olnud seal taas ainult enda perega, pereema sõbranna enda perega ja siis nende sõber ka veel enda perega. Jõudsime sinna kell 13.00 ja lahkusime kell 19.00. Mul muidugi põsed ja kere kõrbeb. :) Aga need kolm lapsukest on minu lemmikud, aga minu väikest õde Eestis ei asenda mitte keegi!! :) 

Eile rääkisin ka pereisaga, et see nädal vaatame lennupileteid. Eks annan Teile siis märku ja teada. Ega mind ära siit lasta ei taha.. ja endalegi on siin olemine niii unistustes elamine, et aina raskemaks see lahkumine läheb. Sellepärast just, et aeg lendab ikka kiirelt. Pm, kuu aja pärast olen ma taas koolis... appi!

Igatsus omade järgi on muidugi hull!!! Aga olen tagasi, siis teen kõik tasa :) Siis näete pilte, kuulete reaalselt ja näen TEID! Ütlen seda ka, et kõik, kellel selline võimalus avaneb.. tehke ära! Ärge muretsege keele pärast. See siin on ikka väärt kogemus. JAH, võib-olla igal pool pole selline luksus elu nagu mul siin tõesti on. Aga ikkagi, see on seda väärt! 

Igatsen Teid paljupalju

Teie, Trinsu

KAKS NÄDALAT

Oii kui paha, et ma nii kaua pole Teile kirjutanud.. ma arvan, et enamus on meelest juba läinud. :) 
Kui Teile viimati blogitasin algas mul nädalavahetus. Sellel nädalavahetusel käisime me pereisa isa juubelil. Esimest korda tundsin, et mida ma kõigi nende nõudega peale hakkan, mis mulle ette pandud oli. Kohtade peal oli kirjutatud nimeliselt, kes kuhu istub. Minu nimi oli sel päeval "Trynu". Üldse nad tahaksid mind pigem Truuliks ja Trilliks kutsuda, sest nii on itaallaste pärane. :) Truuli on itaallaste multikas nõid. :) Alustasime söömist singi ja salaami ja vorstidega.. minu jaoks on nii imelik see, et vorsti ega sinki ei sööda sai või  leivaga. No Itaalias leiba polegi. Siis sõime me pastat, muidugi oli sellel pastal mingi imelik maitseaine peal jälle.. ja lõpuks kui mulle öeldi, et taldriku saad puhtaks nii, et saiaga võtad selle rasva ära, siis ma tõesti vaatasin sellise näoga, et kas ma tõesti pean seda tegema. Ma ei teinud seda, siis pereisa õemees ütles, et nt Hiinas on see solvamine, taldrik peab läikima kui lõpetad söömise. Ma ütlesin, et ärge Teie siin küll nüüd solvuge. Siis sõime kanaliha. Kõik söögikorrad olid muidugi erinevatel taldrikutel. Taldrikute üleval oli kaks veinipokaali. Lapsed tahtsid vett, ütlesin Matteole, et küsi mulle ka siia klaasi sisse. Pereisa ema ütles, ei Matteo, Triinu vett ei joo, joob veini. Ma ei öelnud siis veel midagi. Lõpuks kui hakkasid neid veine avama ja pokaale küsima, siis mina EIEI. Valasin endale ise selle vee sinna pokaali. Siis nad muidugi küsisid, et kas toome shampust või midagi kangemat. Ma ainult, ma ei joo üldse grazie :) Nad said aru, VAU. Magustoiduks oli tort, kus oli vanaisa lemmiklaulja peal. Tehti muidugi pilte ja asju, vanaisa ütles, et mina olen tema kingitus, ta muud ei vajagi. :) Kui sõin ploome või kirsse, siis kivide jaoks pidi ka muidugi eraldi taldrik olema.. ainult rohkem endale tööd. Pärast sünnipäeva viidi mind kaubanduskeskustesse. See oli ka shoppingupäev. Ja oi jumal, nemad ikka teavad, kus on head hinnad. :) Pühapäeval käisime ühe lapse sünnipäeval. Ma olen alates siiatulekust iga nädal käinud mingi lapsesünnipäeval. See on tegelikult nii kummaline, et terve pere võtab ühe lapse sünnipäevast osa ja arvestatakse toidu ja joogi osas kõikidega. Olen käinud siis mängumaal, batuudimaal, ühe lapse kodus. 
Nädal algas muidugi jälle varakult. Eelmine nädal olid kõik tööpäevad kella 9-21.30ni. Puhkusepausid oli siis neljap ja kolmap. kui pereema tuli koju lõunale kella 14-16.30ni. Oii, see oli väsitav nädal. Käisime veel kolmap. vanavanematega pealinnas mänguväljakul. Seal ma kohtasin ühte lapsehoidjat Londonist. Oli keegi, kellega sain inglise keeles suhelda, HURRA! Siis oli seal töötaja minu vanune, kes tahtis nii väga suhelda ja me proovisime üksteisest aru saada.  Minu napi itaalia keele oskusega ja tema napi inglise keelega. :) saime hakkama küll. Nimed, vanused, kust mina pärit olen, miks siin olen jms. :) Ta oli nii siiras ja avatud neiu. 
Aga tööpäevad on nagu ikka. Lapsed võtavad mu kogu aja, ühel õhtul jõudsin isegi rattaga sõitma. Siis küll kartsin, et kas ma nüüd eksin ära või röövitakse mind ära. Hea samas, et tegin seda õhtupoolikul. Polnud nii palav, meil ju siin iga päev 38 kraadi ja õhtuti 29.. tean mida Te seal Eestis tunnete :) Vaatan lapsi, koristan nende järgi ja süüa teen kaaa! :) 
Möödunud nädalavahetusel käisime basseini ääres. JAAA, SELLEST KOHAST MA EI OSKA ISEGI RÄÄKIDA. Eks kujutage ette neid pilte, mida olete kuskil näinud soojade maade basseinidest jms. Pereema ütles, et Sinu päev koosneb sellest, et talud naiste kadedaid pilke ja meeste suulahti pilke. :) Ja kui midagi mind häirib, siis pereisa pidi mu papi olema... ainult oli vaja kutsuda. Üks juhtum sealt ka siis.. Kaks noormeest tahtsid minuga pilti, üks alguses tuli küsis ja ütles, et kas ma teeksin ta sõbraga ka,  muidu ta ei ole nõus meist pilti tegema. Tegime siis selle pildi ära ja panin jooksu ka, et jumala eest enam ei tahaks keegi. Veetsime seal terve päeva. Ja ma tahaksin veeeel sinna. Nii mõnus rahulik koht, kui ma õigesti aru sain.. siis pere ei olnud ise ka varem seal käinud. Pühapäeval käisime muidugi jälle ühe lapse sünnipäeval, kuskil mänguväljakumaal. Ja sõnaotses mõttes tuli üks naine minu peanahka katsuma, sest ta ei uskunud, et mul enda juuksed on. :) Seal kohtasin ka ühte Ukraina naist, kes oli olnud ka 10 a tagasi lapsehoidja siin ja oligi jäänud siia, sest leidis enda armastuse :) Seal nad siis olid, kaks last, Ukraina naine ja Itaalia mees. Kohe ütles mulle ka, et millal Sul siis plaan tagasi minna on jms, et minul päev enne lahkumist juhtus selline elupööre, et olengi siin :) Juhtub ka nii! :) 
Sellel nädalal on siis jälle tööpäevad varajased ja õhtuni välja. Üleeile panin lapsi taas öösel magama, siis tuli meil vanematega esimene selline arusaamatus. Aga kõik on korras :) 
Ütlen vaid seda, et ma ei ole veel kuupäeva osas üldse kindel, millal kodumaal olen. Algsete plaanide kohaselt tahtsin tagasi olla nüüd juba täpselt kuu pärast. Aga kui ma lennupileteid piilunud olen, siis on ruttu vaja tegutseda, et augustis ikka koju saaksin. Homme räägimegi perega sellest. Niiet homme on minu viimane tööpäev, siis ootan jälle nädalavahetust. MIDA ma väga siin olles teha tahaksin on tantsima minna. Näha milline on ka siin see elu.. pereemal pole aega sellega praegu tegeleda, aga nad lubasid selle ära teha. 
Muidugi igatsen ma meeletult Teid. Need viimased kaks nädalat ongi olnud appi mis igatsus.. Aga aeg lendab siin. Alles oli see, kui esimese ootusärevusega Tallinnast lahkusin, varsti on juba see päev, kus taasrõõmuga tagasi olen ja kurbusega siit lahkun.  

Veel rohkem päikest Teile!
Teie Trinsu

CHIARA-MATTEO-LINDA, KARAOKE, SALSA!

Töönädal on taas läbi ja võib nädalavahetust ootama hakata. See nädal hoidsin ma lapsi kella 9-21ni. Olen väsinud ka, ausalt. Kui algul mõtlesin, mis see ära olla on siis, aga kõik vajavad ju tähelepanu. Päeva lõpuks olin ikka päris väsinud ja läksin kohe oma tuppa voodisse. Eks kindlasti sellepärast oli ka natukene rohkem tegemist, et väike Titty jäi haigeks. On teisipäevast saati kõrges palavikus olnud, täna on olukord juba parem. :) Kui tavaliselt ma õhtusöögi eest muretsema ei pidanud, siis see nädal olen seda ka teinud. Te mõtlete kindlasti, mida mina süüa siin teen. Aga mida lapsed ikka söövad, minu pärast rohkem kartulit. :) :) Põhiliselt on ikka pasta ja kartul, mida meie lastega sööme. Pereema on täielikult aedviljade peal. Tema näiteks pastat ja kartulit niimoodi ei söö. Praegu mõtlen, et see nädal kala ei söönudki! :) Ehk teen siis lastele kaks korda päevas süüa, lõunaajal panen väikse Titty magama,  pereema tuleb lõunale kella 14.00 aeg, lahkub tavaliselt kell 17.00. See on mulle nn "hingetõmbeaeg." Kui Titty ärkab, siis temale on vaja natukene süüa anda,  aga õhtust sööme tavaliselt kella 19.30 aeg. Eelmine reede oli esimest korda, kui ma lastega üksi öösel jäin. Pidin nad magama panema ja uksed lukustama. Vanemad ei olnud kahekesi väljas käinud sellest ajast alates, kui Titty sündis ehk siis aasta ja seitse kuud.  :) Mina ei tea, miks mina arvasin, et sellest tuleb mu kõige hullem kogemus nüüd. Kolm last ühes voodis, samaaegselt magama. Aga ma kiidan neid lapsi! Titty jäi alguses väikse jonniga, rahunes. Matteol ja Chiaral oli muidugi vahepeal jutustada vaja, siis mõtlesin küll, et nüüd on Titty ka üleval ja hakkan aga otsast peale. Ei kõik läks ilusti, mul lasti isegi ära sealt voodist minna. :) Kuna see nädal on päevad pikad olnud ja Titty on haige, siis välja ma pole need 5 päeva jõudnud. Eelmine laupäev siis toimus meil siin karaokepäev. Hommikust õhtuni käisid erinevad pered, lauldi ja võisteldi omavahel. Neil on isegi mitu mikrofoni, muusika käis ikka kõvasti. Ja nad lõpetasid alles kella 22.00 aeg. Aga siin on nagunii kõikide naabrite tegevusi kuulda, kes millal koju tuleb ja mis muusikat kuulab. Niiet see ei seganud küll kedagi. Õhtul tulid meile õhtusöögile ühed peretuttavad ja minu jaoks tehti Itaalia magustoitu; Tiramisu. Kolme erinevat sorti magustoitu oli laual ja nad ütlesid, et tavaliselt on veel rohkem. Pühapäeval käisime sünnipäeval. Siin on laste sünnipäevad sellised, et kuhu laps kutsutakse sinna on terve pere oodatud, see on viisakas. Ehk kutse oli Chiarale, sünnipäev toimus batuudimaal, rahvast oli nii palju, et tõesti olid kõik enda sugulased ka minu meelest kaasa võtnud. Kõik võisid süüa mida soovisid, vanematele oli alkohol isegi olemas. Pereema ja-isa said kohe Chiara sünnipäevaks sealt mõtte, peavad seal samas.  Kutsed jaotati juba laiali ja see toimub 11. augustil. Pereisa koguaeg viskab nalja minu kulul, et ega Triinu me Sind ju sünnipäevale ei kutsu, Sina oled kodus nii kaua. Ja siis kui midagi uut jälle söövad just magustoitude osas, siis ütleb, et Triinu ega Sina ju jumala eest ei soovi. Sulle nagu nii ei maitse. Nad rääkisid mulle seal sünnipäeval, kuidas nende suhe algas. :) Ütleme nii, et see oli küll saatusetahe. Nad olid üksteist teadnud kolm kuud ja kohe abiellusid. Ja siin nad nüüd on, kolme lapse vanemad ja 10 aastat õnnelikku abielu.
Vanema nüüd on Sulle midagi, nagu palusid. Nagu ma olen ka varem nimetanud, siis on neil väga palju loomi. Nüüd võtsid nad see nädal juurde veel ühe chiauaua ja ühe kassipoja. Viimane tibu suri ära. Ma ütlen, et kui siin lapsed ja papagoid ja kõik need koerad ühel ajal häält teevad, siis on siin kisakoor. Pereisa rääkis kuidas Matteo soovis veel ühte lindu võtta, aga õnneks on ta nii suur, et see oleks võimatu nende majas. Kunagi kui suurema maja saame, siis võtame. Mul oli apppppi!!! Aga neile meeldivad nii väga need loomad. Papagoide jaoks on siis kaks eraldi puuri. Võtavad toast pool seina ära. Nad lasevad end katsuda ainult pereisal, teiste peale hakkavad kohe kurja häält tegema, kes läheneda püüab. Söödab ka neid pereisa ja nad söövad ka krõbutskate taolisi helbeid. :) Koeri toidab ka pereisa, tegelikult toidab kõiki loomi pereisa. Kilpkonnad on minu meelest need jubedamad või kõhedust tekitamad. Mina neid katsuda ei julge ja see vesi mis nende akvaariumis on, mul koguaeg tunne, et pange puhas vesi sinna. Papagoisid  võetakse puurist korra päeva jooksul välja, siis paneme kõik jooksu :) Üks chiauaua võib toas ka käia, aga mina sellel vahet ei tee, kes see tohib. Muidu on nad tagahoovis, kilpkonnadega. Eeshoovis on suurem koer ja pardid. Kassid on toas ja muidugi ma sain teada, et ühele kassile meeldib minu toas magada. Ja esimesel õhtul ma ei saanud temaga kuidagi hakkama, ajasin voodi pealt minema, ei midagi. Nii me siis kahekesi magasime. Seda loomakogust siin nähes, ma olen veel rohkem kindel, et mina loomi ei soovi. Kindlasti jääb mulje, et siis on kodu must ja kindlasti on mingi lõhn juures vms. Ei ole, kodu on alati korras ja  loomade eest hoolitsetakse hästi.
Teisipäeval käisid vanemad taas õhtul väljas. Niiet minu tööpäevad on see nädal pikadpikad olnud. Praegu olen õnnelik, et homme on nädalavahetus ja ma magada korralikult saan. :) Mina siis käisin kolmapäeval salsatunnis. Koht, kus see toimus oli OUMAIGAAD. See oli rannaääres, kus oli mitumitu baari. Baarid olid väikeste vahemaadega ja igas baaris oli võimalik mingit tantsustiili õppida. Igal baaril oli nn enda lava, need kes ei tahtnud tantsida istusid ja vaatasid teisi. See oli minu jaoks muidugi hirmuäratav. See oli mu esimene kogemus. Esimest korda käisin ka väljas ilma pereta. Pereema tuttav kutsus mind sinna ja nagu aru sain, siis tema on ka see, kes mulle linna näitama hakkab. Temaga suhtlesin ma inglise keeles, tal on see ikka väga heal tasemel. Hirmutas ära mu lausa. Itaallased sellised ka, et suhtlevad ju hästi palju. Aga ta teadis täpselt, mis tunne on eemal omade juurest olla, sest on ise Los Angeles töötanud, doktorina. Kogemus oli põnev! Ja nagu ma aru sain, siis neid tunde me võtma hakkamegi, kui ma seda soovin. 
Nädalavahetusel ootab mind klubikülastus, kui mitte homme siis järgmine nädalavahetus. Pereema ütles, et siis on mingi vaheldus ka kolmest lapsest ja mul tuttav töötab seal, siis on Sul turvaline ka. :) Pühapäeval on pereisa isal sünnipäev, siis oleme sinna lõunasöögile kutsutud. Rohkem ma ei tea plaanidest midagi. 
Ma iga päev saan aina rohkem aru, kuidas mul on vedanud.. et just siia sattusin. Praegu alles mõistan, et oleks võinud ükskõik milline pere olla, esmamulje on alati pettev. Aga ma olen väga rahul. Ma loodan, et neid aegu tuleb ka juurde, kus ma saan minna ja tutvuda linnaga. Nii palju on ette planeeritud küll, aga praegu vaatan kuupäeva ja aeg lendab siin. Enam ei teagi, kas kõikke seda jõuab. 

Päikselisi päev! 
Teie Trinsu

 

LAPSED, KODU, PAIGAD

Saab öelda, et see nädal oli minu esimene töönädal lastega. Esimene nädal anti mulle harjumiseks ja kohanemiseks aega. Minu päevad näevad enamasti välja sellised. Alustan enda tööpäeva kell 14.00-21.00. Hommiku poole äratab mind Chiara üles, et patse saada, siis magan edasi. Tema käib veel koolis. Hommikul kell 9-13.00 ollakse ära. Pereisal muidugi vahetuvad need tööajad, mõnikord on ta hommikupoolikuti siis jälle vastupidi. Enamasti öeldakse õhtupoolikutel mulle, millal üles pean ärkama. Sellel nädala on lihtsalt nii juhtunud, et olen alustanud kell 14.00. Siis lähevad mõlemad vanemad tööle, enne pannakse kõige noorem tütar magama. Siis mängime kahe teisega ja Titty ärkab umbes 17.00 aeg üles. Siis teeme väikse õhtueelse söömise ning läheme jalutama. Oleme ära kuskil tunnike ja mängime edasi. Kell 19.30 teen ma neile õhtusöögi. Õhtu lõpuks koristan meie järelt kõik ära ja kui vanemad saabuvad, siis vaatame tavaliselt koos juba televiisorit. Lapsed on väga head. Okei nad oskavad juba minu olemist ära kasutada ka, sest saavad aru, et  ma ei oska nendega riielda ja vahel lähevad nii ülemeelikuks. Siis ütlen kurja häälega "non fare" ja siiamaani on see aidanud. Muidugi esimestel päevadel mõjus see palju paremini kui nüüd. :) :) Neid on lihtsalt vaja vahel korrale kutsuda. Aga nemad õpetavad mind ja mina neid. Matteo ütleb küll vahel naljakalt Chiarale. Et Triinu ei saa ju aru, mis sa räägid talle nii palju. :) Matteo on see, kes eriti ei söö.. Temaga on probleeme vanematel ka, ei saa kuidagi sööma seda, mida peaks. Siis saab pahandada jälle vanemate käest. Kui vanemad tööle lähevad teevad kõigile lastele musi ja Ciao! Kui saabuvad on ka kohe esimene asi lastele musi ja Ciao ning küsitakse kuidas päev möödus. :) Tööpäevad on siis esmaspäevast-reedeni. Nädalavahetused ollakse kõik koos, siis ongi mulle enamasti paiku tutvustatud. Juba ootan, mis sel nädalavahetusel plaanis on.
Sellel nädalal ärkasin ka mina varem kui kell 11. Käisime pealinnas Cagliari politseis mind majja sisse registreerimas. Seda polnudki vaja, sest olen Euroopa Liidu riigist, ainult siis kui otsutan kauemaks kui kolm kuud jääda, tuleb minna registreerima.
Matteol lõppes nüüd kool, käisime nädala alguses tema tunnistusel järgi. Õpetaja vaatas mind küll nagu poleks varem inimest näinud. Rääkisid seal omavahel, kust ma siis pärit olen ja miks ma siin olen ning kaua ma olen. Ütles, et ma näen välja nagu Suurbritannia naine. Nii palju ma sain aru. Sooviti meile mõnusat suve koos ja et ma ikka tagasi siia tuleksin. Pärast läksime kohtuma pereisa vanematega. Oioioi, millises kandis nad pealinnas elavad. Rõdult on näha merd, mägesid, ilusaid elamuid. Nende korteriüür on 2500 eurot kuus pluss kommunaalid. Aga tegu pidigi olema rikastega ;) Totaalsed vanavanemad olid nad, kuna meiega oli Matteo ainult kaasas, siis andsid nad talle taskuraha( mis ei olnud väike) ja siis andsid kaks sama suurt summat veel ja need olid Chiarale ja Lindale. Muidugi, ei tulnud keegi sealt tühjade kätega tagasi. Mule kinis pereisa suuresuure sellise mängulille, päevalille. Ja andis mälestuseks külmkapimagneti, kus on kirjas "I love Sardegna" Pereisa õde on mänedžer maailma ettevõttes Sotsiological Logistics. Ta kontor oli kohe vanemate üleval katusekorteris. Sellest kontorist ei puudunud midagi, isegi dušš oli seal. Muidugi olid seal kõige uhkemad Maci arvutid ja kõige vingem sisustus üldse. Pereisa ütles, et ta oli ka kunagi nii rikas, aga siis kohtus ta enda naisega ja siis tulid juba lapsed. :) :) :) Aga ma ei ütleks et nad rikkad pole. Neil on kolm imeilusat last, kes on koguaeg hästi riides, neil on uhke kodu. Ma olen nõus, et see on nende pere jaoks väike, aga nad plaanivadki siit ära kolida. Uhkemasse ja suuremasse. Nendel lihtsalt ei tule maksta korteriüüri eest nii kopsakas summa, saavad selle nimel endile rohkem lubada. Kui pereisa eile rääkis, et ta käis pereemaga mesinädalatel Aafrikas, siis ma ei imestanud midagi enam. Nemad avastavad ka koos palju maailma.
Eile käisime teises pargis siis. Lastepargid on ikka nii erilistesse kohtadesse siin tehtud, et need ei ole ainult laste jaoks. :) Panen Teile pildid siia, siis näete ise. Ise näha on muidugi emotsioon teine, aga seda on raske siin niimoodi kirjeldada. 
Keele kohapealt ütlen Teile nii palju, et ma saan aru mida inimesed räägivad juba. Ega nad mulle seda kergeks ei tee. Pereisa proovib ka itaalia keeles suhelda juba siin minuga. Vahel vaatan küll talle sellise näoga  otsa, et mida sa nüüd ütlesid. Siis vahel paneb mind proovile, ütleb midagi itaalia keeles, küsib said aru? Ma ütlen jah, okei siis tõlgi mulle. Naljakas on siis kui pereema vanemad hakkavad hästi aeglaset nagu itaalia keeles rääkima, siis Manila koguaeg ütleb, et nad arvavad, et ehk saad aru siis. :) Peamised eluksvajalikud fraasid on selged, nüüd tuleb julgus kokku võtta ja tegelikult keelt kasutama ka hakata. :) Tahaks tegelikult ise ka niii väga aru neist saada ja sõna sekka öelda. Aga olen siiamaani nende mõistmisega ja nemad on minust alati aru saanud. Lapsed muidugi tahaksid, et ma rohkem suhtleks ja vastaks neile, aga ka niimoodi saab hakkama, kes mõtleb, et keele pärast jätaks tulemata! ;) 

Minul on kõik hästi siin. Tegelikult on minu jaoks siin aeg kiirelt läinud ja läheb veel kiiremini ;) 

Päikest Teile ja peagi saabuvasse nädalavahetusse!
Teie Trinsu,

AUTOD, POED, RAND

Arvan, et Teid huvitab milliste autodega siin liigeldakse. Minu silmi jäävad küll siin ainult FIAT´id. No ütleme nii, et neid on igal pool. Muidugi on siin ka uhkeid autosid nagu näiteks minu pereisal, MUSTANG :D Aga mulle on jäänud mulje, et selle otstarbeks on rohkem näitamine. Igapäevane liiklusvahend see pole, pereautoks on samuti neil FIAT ja emal on veel OPEL . Võib-olla ei ole see automark mulle niimoodi Eestis silma jäänud ja siin kohe märkad, FIAT, FIAT ja jälle FIAT. Bensiini-ja diislihinnale on 0.50-1.00 euro juurde pandud võrreldes meie hindadega. Ja siin öösiti bensiinijaama hooned on suletud. Kui meie saame Eestis ikka vahepausiks hot dogi võtta, siis siin ei. :) Aga autosid on palju liiklemas, siin inimesed jala või ratastega ei liiklegi, minu arvates. 
Eelmine kord kirjutasin Teile uhketest villadest ja majadest, siis unustasin mainida, et igal majal on ka suured/kõrged väravad ees. Ja väravatest sisse pääseb ainult siis kui helistad tuppa sisse no muidugi oma kodurahvas saab võtmega sisse. Nagu meie korterisüsteem. Kui siia esimest õhtut tulin, siis öeldi mulle kohe, et meie kodukoht on ühes rahulikumas kohas Sardiinias. On ka neid kante, mis on räsitud ja kus vargaid on palju, öösiti järsku magades avastad kuidas varas röövib lihtsalt su toast asju. Selliseid juhtumeid ei ole palju, kui varas inimesele liiga teeb, lihtsalt hiilib vaikselt sisse ja hommikul avastatakse, me maja on tühjaks tehtud. Kui Eestis on akende ees kardinad, siis siin on nagu ribikardinad, aga ikka metallist .:D Öösiti on tunne nagu vanglapiirid oleks ette pandud. Ja kui kodust ära minnakse, siis pannakse need ette kohe. Isegi hommikul kui magad ei saa kunagi aru, kas õues päike paistab ja kui palju juba kell võiks olla, selline tunne koguaeg, et öö on toas. :) Mis on siin veel suureks probleemiks on tulekahjud. Lihtsalt keegi teeb maalapi peal tuld ja paneb jooksu, kui tuli võimust saab. Ning ei teatata ka kuskile.
Siin on hästi-hästi-hästi suured supermarketid. On kahte sorti poode. Kas EURO poed, millele on suur lisaprontsent juurde pandud. Meie hindadega siis kahekordne summa. Või siis Super poed, kus on hinnad Sardiinia rahvale okeid, aga meie poehindadega võrreldes on pool juurde pandud. Niiet on küll kallis riik. Siis on sellised väikesed nagu külapoed meil, järsku tehakse peatus tänaval ja minnakse sisse uksest, kus on rippkardinad. Nii saan ma aru, et tegu on poega ja nendes on müügil nt loomatoidud, lemmikloomad või kala jms. Need poed näevad küll imelikud välja, korrastamata, haisevad ja kõik on segamini. Kui ma siia Itaalia sõitsin, siis öeldi mulle, et see riik on räpane. Jah on küll räpane, tänavad on täis ajakirju, pabereid jms. Korjasin üks päev maja eest maha visatud või siis postkastist välja lennanud ajakirju üles, pereisa vaatas ja küsis, et mida sa teed? Ma küsisin et kas need peavad siin maas olema. Siis ta ütles, et alati on olnud, et ei ole vaja korjata neid. Siis kohe küsis, et kas Teie tänavad on puhtad ja enda maja ümbrus. Ma julgesin uhkelt vastata, et meie loodust hoiame. Selline asi on minu silmadele esmakordne, siis ta natukene ehmus ja ütles, et võin need lehed siis ära korjata . :) Üleüldse on toas ka nii palju kila-kola, mida minu arvates pole üldse tarvis. Selles mõttes on pere korralik ja puhas jms, aga liiga palju on sellist mõtetut kola üksteise otsas. Teen ükspäev Teile kodust pilti, siis näete ise. Nii poed siis, minu maja juurest on pood väga kaugel. Jalutades arvan, et jõuaksin õhtul kohale, kui lõunal minema hakkan. No sellised vahepealsed poed on muidugi, aga ma ei julge minna nendesse sisse. Pereisa ei soovita ka igale poole sisse vaadata ja sealt tooteid osta. Üleeile olin haige, eks see palavik ja kõhuvalud ja ülekeha higistamine tuli sellest, et uus maa ja kohaneda veel vaja. Aga nüüd on juba palju parem. Sain perele selgeks tehtud, et ärgu surugu mulle toite, mida ma tõesti ei suuda suust sisse toppida. Muidu olid nad juba kavalad,  ütlesid close your eyes and trust. Esimest korda ma ei osanud arvatagi, mis sinna suhu mulle topitakse nüüd. Nüüd ütlen lihtsalt, No, grazie ja saadakse aru. Kui kellegi teise juurde sööma läheme, siis öeldakse kohe, et Triinu ei söö seda ja seda ning seda pole mõtet pakkuda. :) Minu jaoks on siiani nii uskumatu, et juustu ei sööda saia peal või leiva peal, vaid lõigatakse selline paks viil ja nositakse seda siis. No ma tean, et eestlased söövad ka nii.. aga minule ei meeldi. :) Ja juustud on nii erinevat sorti, et vahel vaatan, et see juust on küll vana ja hallitab. Aga sellised nad olema peavadki  :D Kui mulle eile õhtul pakuti kala, siis mõtlesin et kala ikka hea on. Aga see melonikastmega üle tehtud kala polnud minu maitse järgi. Pereema ütles eile enda vanematele, et Triinule saia ja tavalisi makarone, siis ta rahul. Ahjaa kana maitseb ka, aga valge kana liha, ütles pereema.Mis vahet neil kanalihadel veel on, seda ma ei tea. Minu patuks jääb siin jäätis vist, parim asi siin. Tooks Teile kõigile seda proovida, kui see kuidagi võimalik oleks. Tõesti on itaalia jäätis the best! Ja alkoholist olen suutnud ka ära öelda. Nemad joovad seda ju iga söögikord :)  Klaasike veini või õlut käib ikka toidu juurde. No kui on õhtusöök siis võetakse kangemat ka. Ja autorooli pole mingi probleem hiljem istuda. 
Nii, käisin siis eile ilusamas kohas, kuhu kunagi sattunud olen. Usun küll, et see oli midagi, mida kunagi pole näinud. Rand;  suur, soolane ja helesinine meri, majad mäe küljes, üleval, all, sooja 37 kraadi. Ma isegi ei oska kirjeldada, mis kõik seal oli. Need, kes selles kandis elavad, need on õnnelikumad inimesed üldse. Pereema vanemate suvekodu oli seal. Peesitasime rannas, käisime vahepeal söömas, siis läksin üksi randa tagasi. Nädal aega maja rentimist pidi olema 1500 eurot. Sinna ma lähen kunagi veel, siis kui ma Eestis olen ära käinud. Naised päevitasid palja ülekehaga. No mitte kõik, aga neid ikka leidus.
Praegu on mõtetega kõik. Kui Te tahate, siis andke mulle aimu, millest ma võiks kirjutada. Automaatselt nende asjade peale ei tule.

Seda ka, et omasuguseid igatsen väga! :) Itaalia keel on ilus ja kõikke muud, näen vaeva, et aina rohkem aru sellest saada ja kogun julgust, et ka ise sõnu öelda. Aga, kujutage ette.. üksi keset itaalia keelt. :)

Päikselisi päevi, 
Teie Trinsu