LAPSED, KODU, PAIGAD

Saab öelda, et see nädal oli minu esimene töönädal lastega. Esimene nädal anti mulle harjumiseks ja kohanemiseks aega. Minu päevad näevad enamasti välja sellised. Alustan enda tööpäeva kell 14.00-21.00. Hommiku poole äratab mind Chiara üles, et patse saada, siis magan edasi. Tema käib veel koolis. Hommikul kell 9-13.00 ollakse ära. Pereisal muidugi vahetuvad need tööajad, mõnikord on ta hommikupoolikuti siis jälle vastupidi. Enamasti öeldakse õhtupoolikutel mulle, millal üles pean ärkama. Sellel nädala on lihtsalt nii juhtunud, et olen alustanud kell 14.00. Siis lähevad mõlemad vanemad tööle, enne pannakse kõige noorem tütar magama. Siis mängime kahe teisega ja Titty ärkab umbes 17.00 aeg üles. Siis teeme väikse õhtueelse söömise ning läheme jalutama. Oleme ära kuskil tunnike ja mängime edasi. Kell 19.30 teen ma neile õhtusöögi. Õhtu lõpuks koristan meie järelt kõik ära ja kui vanemad saabuvad, siis vaatame tavaliselt koos juba televiisorit. Lapsed on väga head. Okei nad oskavad juba minu olemist ära kasutada ka, sest saavad aru, et  ma ei oska nendega riielda ja vahel lähevad nii ülemeelikuks. Siis ütlen kurja häälega "non fare" ja siiamaani on see aidanud. Muidugi esimestel päevadel mõjus see palju paremini kui nüüd. :) :) Neid on lihtsalt vaja vahel korrale kutsuda. Aga nemad õpetavad mind ja mina neid. Matteo ütleb küll vahel naljakalt Chiarale. Et Triinu ei saa ju aru, mis sa räägid talle nii palju. :) Matteo on see, kes eriti ei söö.. Temaga on probleeme vanematel ka, ei saa kuidagi sööma seda, mida peaks. Siis saab pahandada jälle vanemate käest. Kui vanemad tööle lähevad teevad kõigile lastele musi ja Ciao! Kui saabuvad on ka kohe esimene asi lastele musi ja Ciao ning küsitakse kuidas päev möödus. :) Tööpäevad on siis esmaspäevast-reedeni. Nädalavahetused ollakse kõik koos, siis ongi mulle enamasti paiku tutvustatud. Juba ootan, mis sel nädalavahetusel plaanis on.
Sellel nädalal ärkasin ka mina varem kui kell 11. Käisime pealinnas Cagliari politseis mind majja sisse registreerimas. Seda polnudki vaja, sest olen Euroopa Liidu riigist, ainult siis kui otsutan kauemaks kui kolm kuud jääda, tuleb minna registreerima.
Matteol lõppes nüüd kool, käisime nädala alguses tema tunnistusel järgi. Õpetaja vaatas mind küll nagu poleks varem inimest näinud. Rääkisid seal omavahel, kust ma siis pärit olen ja miks ma siin olen ning kaua ma olen. Ütles, et ma näen välja nagu Suurbritannia naine. Nii palju ma sain aru. Sooviti meile mõnusat suve koos ja et ma ikka tagasi siia tuleksin. Pärast läksime kohtuma pereisa vanematega. Oioioi, millises kandis nad pealinnas elavad. Rõdult on näha merd, mägesid, ilusaid elamuid. Nende korteriüür on 2500 eurot kuus pluss kommunaalid. Aga tegu pidigi olema rikastega ;) Totaalsed vanavanemad olid nad, kuna meiega oli Matteo ainult kaasas, siis andsid nad talle taskuraha( mis ei olnud väike) ja siis andsid kaks sama suurt summat veel ja need olid Chiarale ja Lindale. Muidugi, ei tulnud keegi sealt tühjade kätega tagasi. Mule kinis pereisa suuresuure sellise mängulille, päevalille. Ja andis mälestuseks külmkapimagneti, kus on kirjas "I love Sardegna" Pereisa õde on mänedžer maailma ettevõttes Sotsiological Logistics. Ta kontor oli kohe vanemate üleval katusekorteris. Sellest kontorist ei puudunud midagi, isegi dušš oli seal. Muidugi olid seal kõige uhkemad Maci arvutid ja kõige vingem sisustus üldse. Pereisa ütles, et ta oli ka kunagi nii rikas, aga siis kohtus ta enda naisega ja siis tulid juba lapsed. :) :) :) Aga ma ei ütleks et nad rikkad pole. Neil on kolm imeilusat last, kes on koguaeg hästi riides, neil on uhke kodu. Ma olen nõus, et see on nende pere jaoks väike, aga nad plaanivadki siit ära kolida. Uhkemasse ja suuremasse. Nendel lihtsalt ei tule maksta korteriüüri eest nii kopsakas summa, saavad selle nimel endile rohkem lubada. Kui pereisa eile rääkis, et ta käis pereemaga mesinädalatel Aafrikas, siis ma ei imestanud midagi enam. Nemad avastavad ka koos palju maailma.
Eile käisime teises pargis siis. Lastepargid on ikka nii erilistesse kohtadesse siin tehtud, et need ei ole ainult laste jaoks. :) Panen Teile pildid siia, siis näete ise. Ise näha on muidugi emotsioon teine, aga seda on raske siin niimoodi kirjeldada. 
Keele kohapealt ütlen Teile nii palju, et ma saan aru mida inimesed räägivad juba. Ega nad mulle seda kergeks ei tee. Pereisa proovib ka itaalia keeles suhelda juba siin minuga. Vahel vaatan küll talle sellise näoga  otsa, et mida sa nüüd ütlesid. Siis vahel paneb mind proovile, ütleb midagi itaalia keeles, küsib said aru? Ma ütlen jah, okei siis tõlgi mulle. Naljakas on siis kui pereema vanemad hakkavad hästi aeglaset nagu itaalia keeles rääkima, siis Manila koguaeg ütleb, et nad arvavad, et ehk saad aru siis. :) Peamised eluksvajalikud fraasid on selged, nüüd tuleb julgus kokku võtta ja tegelikult keelt kasutama ka hakata. :) Tahaks tegelikult ise ka niii väga aru neist saada ja sõna sekka öelda. Aga olen siiamaani nende mõistmisega ja nemad on minust alati aru saanud. Lapsed muidugi tahaksid, et ma rohkem suhtleks ja vastaks neile, aga ka niimoodi saab hakkama, kes mõtleb, et keele pärast jätaks tulemata! ;) 

Minul on kõik hästi siin. Tegelikult on minu jaoks siin aeg kiirelt läinud ja läheb veel kiiremini ;) 

Päikest Teile ja peagi saabuvasse nädalavahetusse!
Teie Trinsu,