Olen nüüd siin kaks päeva lastega tegelenud. Praegu olen ma ärganud suhteliselt nii, kuidas und on. Pereisa annab alati juhised õhtuti kätte ning need kaks hommikut viis ema lapsed hommikul kooli ja tagasi olid nad ühe aeg. Eile tuli õhtupoolikul teine lapsehoida, kes neil siin olnud on varem ka. Sama vana kui mina aga elab siin naabrusringkonnas. Ütleme niiet, Itaalia tüdrukud/naised/neiud ikka kõik ühtemoodi. Pruunid silmad, lühikesed tumedad juuksed ja ainult naeratavad. Pereisa ütles, et neiu sai vist kadedaks mu peale, sest lapsed hoidsid ikka minu poolele.. ja täna see lapsehoidja ei ilmunudki kohale. Ei tundnud puudust ka, käisime laste ja pereisaga pargis, ema töötab nädalapäeviti koguaeg 8-20ni. Lõunapaus on kella ühe aeg, kuna tal on enda prillifirma, siis määrab ta pausi pikkuse ise. :) Aga isa töögraafik on muutuv. MInu päev koosnebki suhteliselt nagu oleks ma perelaps. Võetakse mind siin küll, kui suuremat last ja lastele õde. Aga eks nad lasevad mul harjuda ja siis saan alles korralikud kohustused peale :D Hommikul tahtis Chiara patse.. aga nende ema ei oska neid üldse teha. Ja mind ei lubatud äratada. Ütsin siis neile, et muidugi äratage üles, heameelega teen. :) Neil ju selline komme, et omatuba enda kindlus. Ei tulda koputamagi uksele, kui uks on kinni pandud. Eile õhtu lõppes siis õhtusöögiga, kuhu olid kutsutud pereisa õde ja tema mees. See paar oli küll terve ilma ära näinud, nii targad ja viisakad tundusid. Küsisin miks Eestis pole käinud, siis ütlesid.. et nüüd läheme! :)
Sõime siis öhtusööki ja küsitakse minult , et kuidas on eesti keeles "bon appetito"ütlesin " head isu".. oi kuidas nad seda sõna väänasid, keegi aru ei saanud :D Õppisin ka ära, et kahvlit ja nuga ei tohi kunagi taldriku peale panna, kui ei ole söömist lõpetanud.. siis viiakse taldrik kohe minema. Joogklaasid on laua peal teistpidi, sest nendest ei ole veel joomist alustatud. Alati on söögitarvikute kõrval salvrätt, mille peal alguses on nuga ja kahvel. Toite koos ei sööda. Näiteks kui on pasta ja kala laual, siis kala pasta kõrvale ei tõsteta. Süüakse üks asi ära ja siis võetakse järgmine ette. Muidugi sain mina riielda, sest mulle ei maitse need toidud, mis nemad söövad, pereisa õemees sai ilusti aru, et Eestis on harjutud ju liha ja kartuliga. Vabandasin ja ütlesin, et vajan harjumist. Pereisa ei jätnud jonni ja ütles, et tema pärast pean ühe seene ära sööma.. sest ta on ise teinud need.. pani siis mulle sellle taldrikule. Panin suhu ja neelasin lihtsalt alla :D Mida ma veel tähele selle söömisega panin on see, et neil ei öelda kunagi aitäh.. kui söönud ollakse. Mina ikka, Grazie, grazie :D Õhtu lõppeb alati sellega, et käin koeraga väljas jalutamas.. neil on siin peres ju 4 chiuauat , kaks papagoid, kaks kilpkonna, kaks tibu, üks kana, üks part ja veel üks suurem koer ja kass. Hommikuti on kõige hullem aeg, siis on järsku kõigil vaja häält teha.. no papagoi hääl käib ikka ülemõistuse.
Täna käisin siis laste ja pereisaga nagu paradiisis. Sellist parki ei ole ma filmis ka näinud . Lasteväljak oli tehtud niiiii ilusasse paika. Muidugi mina unustasin telefoni koju ja pilte ei saanud teha, aga ma lähen sinna veel ja jagan ka Teiega seda. Lapsed läksid omavahel tülli minu pärast ja pereisa saatis mu üksi natukeseks ajaks jalutama. Pargis olles ütles pereisa, et inimesed vaatavad, et oeh vaene noor neiu juba kolme lapse ema, aga mina olen lucky man :) Itaallased on nii suhtlejarahvas, et igal pool öeldakse, ciao-ciao. Isegi kui inimest ei teata. Veetsime seal siis kaks tundi aega, tulime koju ja ootasime pereema, et saaks välja sööma minna. :) Käisime pitsat söömas. Mult küsiti ikka alguses, mida pitsa sees olema peab, aga kui pitsa ees mul oli siis ei olnud seal ühtegi sellist toorainet, mida ma oleks soovinud :D Ja Itaalia pitsa ei ole hea minu arvates. Vähe komponente, liigaõhuke põhi ja imelikud maitseained. Sain kolme varianti proovida, ükski ei meeldinud.. aga tegin ikka näo, et suurepärane! :) Kui ma hiljem arvet nägin 90 eurot, siis mõtlesin.. et mis hinnad veel restoranis on, kus mind homme viiakse. Täna kohtusin siis seal õhtusöögiajal pereema nõbuga ja tema naisega. Ilu peitub ikka väga vaataja silmades. ;)
Nii kui Te küsite, kas Eesti neiul on siin lööki ka. Siis ütlen, et olen kaks korda õue läinud ja mu kapiriiulil on 6 telefoninumbrit, paberilipikutele nimesid pole kirja pandud. Mehed on julged siin, peatavad auto, ulatavad paberi ja lausuvad, kindlasti helista. Üksi mul välja minna ei lubata. Alati lapsed kaasa! :) :)Pereisa ikka norib, et pane kohe seinale suurelt või veel targem mine pane avalikku punkti..:)
Ilm on siin soe, hirmutati, et see on alles algus. Õhtupoolikuti on siin 33 kraadi. Teil ei ole seal päevalgi nii soe :D :D :D Ega eriti välja minna ei taha küll, aga siin on niii palju avastada.. et oleks patt mitte minna.
Homsest on siis nädalavahestus, perepeadel on siis vabad päevad. Homme ootab mind teine park ja restoran. Pühapäev külastan esimest korda randa. :) Magada võin nii kaua kui soovin võinoh und on.
Pere on hästi hooliv ja vastutulelik. Ainuke asi, mis mind häirib ongi see, et kõik nad selles virtaalses maailmas nii kinni on. Lastele soetatud ipadid ja vanematel kaks või enamgi telefoni, lihstalt selleks, et teisel võib aku tühjaks saada.
Mul on vaja siin veel harjuda, aga Teist kõigist on niii armas minu käest ikka küsida, kuidas läheb ja näidata, et hoolite :) Püüan alati Teile vastata!
Täna hakkasin esimest korda mõtlema, et tõesti siin selle perega ongi vaja koos elada ja hakkama saada 2 kuud. Tegelikult on raske küll koguaeg itaalia keelt kuulda ja mittte midagi aru saada. Siis tulebki mõte, et omasuguste juurde sooviks. Aga eks see ole igal pool nii. Saan hakkama, nagu mu kondike mulle ütles ;)
Igatsen Teid ja olen Teiega!
Päikest,
Teie Trinsu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar