LAPSED, KODU, PAIGAD

Saab öelda, et see nädal oli minu esimene töönädal lastega. Esimene nädal anti mulle harjumiseks ja kohanemiseks aega. Minu päevad näevad enamasti välja sellised. Alustan enda tööpäeva kell 14.00-21.00. Hommiku poole äratab mind Chiara üles, et patse saada, siis magan edasi. Tema käib veel koolis. Hommikul kell 9-13.00 ollakse ära. Pereisal muidugi vahetuvad need tööajad, mõnikord on ta hommikupoolikuti siis jälle vastupidi. Enamasti öeldakse õhtupoolikutel mulle, millal üles pean ärkama. Sellel nädala on lihtsalt nii juhtunud, et olen alustanud kell 14.00. Siis lähevad mõlemad vanemad tööle, enne pannakse kõige noorem tütar magama. Siis mängime kahe teisega ja Titty ärkab umbes 17.00 aeg üles. Siis teeme väikse õhtueelse söömise ning läheme jalutama. Oleme ära kuskil tunnike ja mängime edasi. Kell 19.30 teen ma neile õhtusöögi. Õhtu lõpuks koristan meie järelt kõik ära ja kui vanemad saabuvad, siis vaatame tavaliselt koos juba televiisorit. Lapsed on väga head. Okei nad oskavad juba minu olemist ära kasutada ka, sest saavad aru, et  ma ei oska nendega riielda ja vahel lähevad nii ülemeelikuks. Siis ütlen kurja häälega "non fare" ja siiamaani on see aidanud. Muidugi esimestel päevadel mõjus see palju paremini kui nüüd. :) :) Neid on lihtsalt vaja vahel korrale kutsuda. Aga nemad õpetavad mind ja mina neid. Matteo ütleb küll vahel naljakalt Chiarale. Et Triinu ei saa ju aru, mis sa räägid talle nii palju. :) Matteo on see, kes eriti ei söö.. Temaga on probleeme vanematel ka, ei saa kuidagi sööma seda, mida peaks. Siis saab pahandada jälle vanemate käest. Kui vanemad tööle lähevad teevad kõigile lastele musi ja Ciao! Kui saabuvad on ka kohe esimene asi lastele musi ja Ciao ning küsitakse kuidas päev möödus. :) Tööpäevad on siis esmaspäevast-reedeni. Nädalavahetused ollakse kõik koos, siis ongi mulle enamasti paiku tutvustatud. Juba ootan, mis sel nädalavahetusel plaanis on.
Sellel nädalal ärkasin ka mina varem kui kell 11. Käisime pealinnas Cagliari politseis mind majja sisse registreerimas. Seda polnudki vaja, sest olen Euroopa Liidu riigist, ainult siis kui otsutan kauemaks kui kolm kuud jääda, tuleb minna registreerima.
Matteol lõppes nüüd kool, käisime nädala alguses tema tunnistusel järgi. Õpetaja vaatas mind küll nagu poleks varem inimest näinud. Rääkisid seal omavahel, kust ma siis pärit olen ja miks ma siin olen ning kaua ma olen. Ütles, et ma näen välja nagu Suurbritannia naine. Nii palju ma sain aru. Sooviti meile mõnusat suve koos ja et ma ikka tagasi siia tuleksin. Pärast läksime kohtuma pereisa vanematega. Oioioi, millises kandis nad pealinnas elavad. Rõdult on näha merd, mägesid, ilusaid elamuid. Nende korteriüür on 2500 eurot kuus pluss kommunaalid. Aga tegu pidigi olema rikastega ;) Totaalsed vanavanemad olid nad, kuna meiega oli Matteo ainult kaasas, siis andsid nad talle taskuraha( mis ei olnud väike) ja siis andsid kaks sama suurt summat veel ja need olid Chiarale ja Lindale. Muidugi, ei tulnud keegi sealt tühjade kätega tagasi. Mule kinis pereisa suuresuure sellise mängulille, päevalille. Ja andis mälestuseks külmkapimagneti, kus on kirjas "I love Sardegna" Pereisa õde on mänedžer maailma ettevõttes Sotsiological Logistics. Ta kontor oli kohe vanemate üleval katusekorteris. Sellest kontorist ei puudunud midagi, isegi dušš oli seal. Muidugi olid seal kõige uhkemad Maci arvutid ja kõige vingem sisustus üldse. Pereisa ütles, et ta oli ka kunagi nii rikas, aga siis kohtus ta enda naisega ja siis tulid juba lapsed. :) :) :) Aga ma ei ütleks et nad rikkad pole. Neil on kolm imeilusat last, kes on koguaeg hästi riides, neil on uhke kodu. Ma olen nõus, et see on nende pere jaoks väike, aga nad plaanivadki siit ära kolida. Uhkemasse ja suuremasse. Nendel lihtsalt ei tule maksta korteriüüri eest nii kopsakas summa, saavad selle nimel endile rohkem lubada. Kui pereisa eile rääkis, et ta käis pereemaga mesinädalatel Aafrikas, siis ma ei imestanud midagi enam. Nemad avastavad ka koos palju maailma.
Eile käisime teises pargis siis. Lastepargid on ikka nii erilistesse kohtadesse siin tehtud, et need ei ole ainult laste jaoks. :) Panen Teile pildid siia, siis näete ise. Ise näha on muidugi emotsioon teine, aga seda on raske siin niimoodi kirjeldada. 
Keele kohapealt ütlen Teile nii palju, et ma saan aru mida inimesed räägivad juba. Ega nad mulle seda kergeks ei tee. Pereisa proovib ka itaalia keeles suhelda juba siin minuga. Vahel vaatan küll talle sellise näoga  otsa, et mida sa nüüd ütlesid. Siis vahel paneb mind proovile, ütleb midagi itaalia keeles, küsib said aru? Ma ütlen jah, okei siis tõlgi mulle. Naljakas on siis kui pereema vanemad hakkavad hästi aeglaset nagu itaalia keeles rääkima, siis Manila koguaeg ütleb, et nad arvavad, et ehk saad aru siis. :) Peamised eluksvajalikud fraasid on selged, nüüd tuleb julgus kokku võtta ja tegelikult keelt kasutama ka hakata. :) Tahaks tegelikult ise ka niii väga aru neist saada ja sõna sekka öelda. Aga olen siiamaani nende mõistmisega ja nemad on minust alati aru saanud. Lapsed muidugi tahaksid, et ma rohkem suhtleks ja vastaks neile, aga ka niimoodi saab hakkama, kes mõtleb, et keele pärast jätaks tulemata! ;) 

Minul on kõik hästi siin. Tegelikult on minu jaoks siin aeg kiirelt läinud ja läheb veel kiiremini ;) 

Päikest Teile ja peagi saabuvasse nädalavahetusse!
Teie Trinsu,

AUTOD, POED, RAND

Arvan, et Teid huvitab milliste autodega siin liigeldakse. Minu silmi jäävad küll siin ainult FIAT´id. No ütleme nii, et neid on igal pool. Muidugi on siin ka uhkeid autosid nagu näiteks minu pereisal, MUSTANG :D Aga mulle on jäänud mulje, et selle otstarbeks on rohkem näitamine. Igapäevane liiklusvahend see pole, pereautoks on samuti neil FIAT ja emal on veel OPEL . Võib-olla ei ole see automark mulle niimoodi Eestis silma jäänud ja siin kohe märkad, FIAT, FIAT ja jälle FIAT. Bensiini-ja diislihinnale on 0.50-1.00 euro juurde pandud võrreldes meie hindadega. Ja siin öösiti bensiinijaama hooned on suletud. Kui meie saame Eestis ikka vahepausiks hot dogi võtta, siis siin ei. :) Aga autosid on palju liiklemas, siin inimesed jala või ratastega ei liiklegi, minu arvates. 
Eelmine kord kirjutasin Teile uhketest villadest ja majadest, siis unustasin mainida, et igal majal on ka suured/kõrged väravad ees. Ja väravatest sisse pääseb ainult siis kui helistad tuppa sisse no muidugi oma kodurahvas saab võtmega sisse. Nagu meie korterisüsteem. Kui siia esimest õhtut tulin, siis öeldi mulle kohe, et meie kodukoht on ühes rahulikumas kohas Sardiinias. On ka neid kante, mis on räsitud ja kus vargaid on palju, öösiti järsku magades avastad kuidas varas röövib lihtsalt su toast asju. Selliseid juhtumeid ei ole palju, kui varas inimesele liiga teeb, lihtsalt hiilib vaikselt sisse ja hommikul avastatakse, me maja on tühjaks tehtud. Kui Eestis on akende ees kardinad, siis siin on nagu ribikardinad, aga ikka metallist .:D Öösiti on tunne nagu vanglapiirid oleks ette pandud. Ja kui kodust ära minnakse, siis pannakse need ette kohe. Isegi hommikul kui magad ei saa kunagi aru, kas õues päike paistab ja kui palju juba kell võiks olla, selline tunne koguaeg, et öö on toas. :) Mis on siin veel suureks probleemiks on tulekahjud. Lihtsalt keegi teeb maalapi peal tuld ja paneb jooksu, kui tuli võimust saab. Ning ei teatata ka kuskile.
Siin on hästi-hästi-hästi suured supermarketid. On kahte sorti poode. Kas EURO poed, millele on suur lisaprontsent juurde pandud. Meie hindadega siis kahekordne summa. Või siis Super poed, kus on hinnad Sardiinia rahvale okeid, aga meie poehindadega võrreldes on pool juurde pandud. Niiet on küll kallis riik. Siis on sellised väikesed nagu külapoed meil, järsku tehakse peatus tänaval ja minnakse sisse uksest, kus on rippkardinad. Nii saan ma aru, et tegu on poega ja nendes on müügil nt loomatoidud, lemmikloomad või kala jms. Need poed näevad küll imelikud välja, korrastamata, haisevad ja kõik on segamini. Kui ma siia Itaalia sõitsin, siis öeldi mulle, et see riik on räpane. Jah on küll räpane, tänavad on täis ajakirju, pabereid jms. Korjasin üks päev maja eest maha visatud või siis postkastist välja lennanud ajakirju üles, pereisa vaatas ja küsis, et mida sa teed? Ma küsisin et kas need peavad siin maas olema. Siis ta ütles, et alati on olnud, et ei ole vaja korjata neid. Siis kohe küsis, et kas Teie tänavad on puhtad ja enda maja ümbrus. Ma julgesin uhkelt vastata, et meie loodust hoiame. Selline asi on minu silmadele esmakordne, siis ta natukene ehmus ja ütles, et võin need lehed siis ära korjata . :) Üleüldse on toas ka nii palju kila-kola, mida minu arvates pole üldse tarvis. Selles mõttes on pere korralik ja puhas jms, aga liiga palju on sellist mõtetut kola üksteise otsas. Teen ükspäev Teile kodust pilti, siis näete ise. Nii poed siis, minu maja juurest on pood väga kaugel. Jalutades arvan, et jõuaksin õhtul kohale, kui lõunal minema hakkan. No sellised vahepealsed poed on muidugi, aga ma ei julge minna nendesse sisse. Pereisa ei soovita ka igale poole sisse vaadata ja sealt tooteid osta. Üleeile olin haige, eks see palavik ja kõhuvalud ja ülekeha higistamine tuli sellest, et uus maa ja kohaneda veel vaja. Aga nüüd on juba palju parem. Sain perele selgeks tehtud, et ärgu surugu mulle toite, mida ma tõesti ei suuda suust sisse toppida. Muidu olid nad juba kavalad,  ütlesid close your eyes and trust. Esimest korda ma ei osanud arvatagi, mis sinna suhu mulle topitakse nüüd. Nüüd ütlen lihtsalt, No, grazie ja saadakse aru. Kui kellegi teise juurde sööma läheme, siis öeldakse kohe, et Triinu ei söö seda ja seda ning seda pole mõtet pakkuda. :) Minu jaoks on siiani nii uskumatu, et juustu ei sööda saia peal või leiva peal, vaid lõigatakse selline paks viil ja nositakse seda siis. No ma tean, et eestlased söövad ka nii.. aga minule ei meeldi. :) Ja juustud on nii erinevat sorti, et vahel vaatan, et see juust on küll vana ja hallitab. Aga sellised nad olema peavadki  :D Kui mulle eile õhtul pakuti kala, siis mõtlesin et kala ikka hea on. Aga see melonikastmega üle tehtud kala polnud minu maitse järgi. Pereema ütles eile enda vanematele, et Triinule saia ja tavalisi makarone, siis ta rahul. Ahjaa kana maitseb ka, aga valge kana liha, ütles pereema.Mis vahet neil kanalihadel veel on, seda ma ei tea. Minu patuks jääb siin jäätis vist, parim asi siin. Tooks Teile kõigile seda proovida, kui see kuidagi võimalik oleks. Tõesti on itaalia jäätis the best! Ja alkoholist olen suutnud ka ära öelda. Nemad joovad seda ju iga söögikord :)  Klaasike veini või õlut käib ikka toidu juurde. No kui on õhtusöök siis võetakse kangemat ka. Ja autorooli pole mingi probleem hiljem istuda. 
Nii, käisin siis eile ilusamas kohas, kuhu kunagi sattunud olen. Usun küll, et see oli midagi, mida kunagi pole näinud. Rand;  suur, soolane ja helesinine meri, majad mäe küljes, üleval, all, sooja 37 kraadi. Ma isegi ei oska kirjeldada, mis kõik seal oli. Need, kes selles kandis elavad, need on õnnelikumad inimesed üldse. Pereema vanemate suvekodu oli seal. Peesitasime rannas, käisime vahepeal söömas, siis läksin üksi randa tagasi. Nädal aega maja rentimist pidi olema 1500 eurot. Sinna ma lähen kunagi veel, siis kui ma Eestis olen ära käinud. Naised päevitasid palja ülekehaga. No mitte kõik, aga neid ikka leidus.
Praegu on mõtetega kõik. Kui Te tahate, siis andke mulle aimu, millest ma võiks kirjutada. Automaatselt nende asjade peale ei tule.

Seda ka, et omasuguseid igatsen väga! :) Itaalia keel on ilus ja kõikke muud, näen vaeva, et aina rohkem aru sellest saada ja kogun julgust, et ka ise sõnu öelda. Aga, kujutage ette.. üksi keset itaalia keelt. :)

Päikselisi päevi, 
Teie Trinsu

ELU, PAIGAD, KOMBED

Olen nüüd siin kaks päeva lastega tegelenud. Praegu olen ma ärganud suhteliselt nii, kuidas und on. Pereisa annab alati juhised õhtuti kätte ning need kaks hommikut viis ema lapsed hommikul kooli ja tagasi olid nad ühe aeg. Eile tuli õhtupoolikul teine lapsehoida, kes neil siin olnud on varem ka. Sama vana kui mina aga elab siin naabrusringkonnas. Ütleme niiet, Itaalia tüdrukud/naised/neiud ikka kõik ühtemoodi. Pruunid silmad, lühikesed tumedad juuksed ja ainult naeratavad. Pereisa ütles, et neiu sai vist kadedaks mu peale, sest lapsed hoidsid ikka minu poolele.. ja täna see lapsehoidja ei ilmunudki kohale. Ei tundnud puudust ka, käisime laste ja pereisaga pargis, ema töötab nädalapäeviti koguaeg 8-20ni. Lõunapaus on kella ühe aeg, kuna tal on enda prillifirma, siis määrab ta pausi pikkuse ise. :) Aga isa töögraafik on muutuv. MInu päev koosnebki suhteliselt nagu oleks ma perelaps. Võetakse mind siin küll, kui suuremat last ja lastele õde. Aga eks nad lasevad mul harjuda ja siis saan alles korralikud kohustused peale :D Hommikul tahtis Chiara patse.. aga nende ema ei oska neid üldse teha. Ja mind ei lubatud äratada. Ütsin siis neile, et muidugi äratage üles, heameelega teen. :) Neil ju selline komme, et omatuba enda kindlus. Ei tulda koputamagi uksele, kui uks on kinni pandud. Eile õhtu lõppes siis õhtusöögiga, kuhu olid kutsutud pereisa õde ja tema mees. See paar oli küll terve ilma ära näinud, nii targad ja viisakad tundusid. Küsisin miks Eestis pole käinud, siis ütlesid.. et nüüd läheme! :)
Sõime siis öhtusööki ja küsitakse minult , et kuidas on eesti keeles  "bon appetito"ütlesin " head isu".. oi kuidas nad seda sõna väänasid, keegi aru ei saanud :D Õppisin ka ära, et kahvlit ja nuga ei tohi kunagi taldriku peale panna, kui ei ole söömist lõpetanud.. siis viiakse taldrik kohe minema. Joogklaasid on laua peal teistpidi, sest nendest ei ole  veel joomist alustatud. Alati on söögitarvikute kõrval salvrätt, mille peal alguses on nuga ja kahvel. Toite koos ei sööda. Näiteks kui on pasta ja kala laual, siis kala pasta kõrvale ei tõsteta. Süüakse üks asi ära ja siis võetakse järgmine ette. Muidugi sain mina riielda, sest mulle ei maitse need toidud, mis nemad söövad, pereisa õemees sai ilusti aru, et Eestis on harjutud ju liha ja kartuliga. Vabandasin ja ütlesin, et vajan harjumist. Pereisa ei jätnud jonni ja ütles, et tema pärast pean ühe seene ära sööma.. sest ta on ise teinud need.. pani siis mulle sellle taldrikule. Panin suhu ja neelasin lihtsalt alla :D Mida ma veel tähele selle söömisega panin on see, et neil ei öelda kunagi aitäh.. kui söönud ollakse. Mina ikka, Grazie, grazie :D Õhtu lõppeb alati sellega, et käin koeraga väljas jalutamas.. neil on siin peres ju 4 chiuauat , kaks papagoid, kaks kilpkonna, kaks tibu, üks kana, üks part ja veel üks suurem koer ja kass.  Hommikuti on kõige hullem aeg, siis on järsku kõigil vaja häält teha.. no papagoi hääl käib ikka ülemõistuse. 
Täna käisin siis laste ja pereisaga nagu paradiisis. Sellist parki ei ole ma  filmis ka näinud . Lasteväljak oli tehtud niiiii ilusasse paika. Muidugi mina unustasin telefoni koju ja pilte ei saanud teha, aga ma lähen sinna veel ja jagan ka Teiega seda.  Lapsed läksid omavahel tülli minu pärast ja pereisa saatis mu üksi natukeseks ajaks jalutama. Pargis olles ütles pereisa, et inimesed vaatavad, et oeh vaene noor neiu juba kolme lapse ema, aga mina olen lucky man :) Itaallased on nii suhtlejarahvas, et igal pool öeldakse, ciao-ciao. Isegi kui inimest ei teata. Veetsime seal siis kaks tundi aega, tulime koju ja ootasime pereema, et saaks välja sööma minna. :) Käisime pitsat söömas. Mult küsiti ikka alguses, mida pitsa sees olema peab, aga kui pitsa ees mul oli siis ei olnud seal ühtegi sellist toorainet, mida ma oleks soovinud :D Ja Itaalia pitsa ei ole hea minu arvates. Vähe komponente, liigaõhuke põhi ja imelikud maitseained. Sain kolme varianti proovida, ükski ei meeldinud.. aga tegin ikka näo, et suurepärane! :) Kui ma hiljem arvet nägin 90 eurot, siis mõtlesin.. et mis hinnad veel restoranis on, kus mind homme viiakse. Täna kohtusin siis seal õhtusöögiajal pereema nõbuga ja tema naisega. Ilu peitub ikka väga vaataja silmades. ;)
Nii kui Te küsite, kas Eesti neiul on siin lööki ka. Siis ütlen, et olen kaks korda õue läinud ja mu kapiriiulil on 6 telefoninumbrit, paberilipikutele nimesid pole kirja pandud. Mehed on julged siin, peatavad auto, ulatavad paberi ja lausuvad, kindlasti helista. Üksi mul välja minna ei lubata. Alati lapsed kaasa! :) :)Pereisa ikka norib, et pane kohe seinale suurelt või veel targem mine pane avalikku punkti..:) 
Ilm on siin soe, hirmutati, et see on alles algus. Õhtupoolikuti on siin 33 kraadi. Teil ei ole seal päevalgi nii soe :D :D :D Ega eriti välja minna ei taha küll, aga siin on niii palju avastada.. et oleks patt mitte minna. 
Homsest on siis nädalavahestus, perepeadel on siis vabad päevad. Homme ootab mind teine park ja restoran. Pühapäev külastan esimest korda randa. :) Magada võin nii kaua  kui soovin võinoh und on.  
Pere on hästi hooliv ja vastutulelik. Ainuke asi, mis mind häirib ongi see, et kõik nad selles virtaalses maailmas nii kinni on. Lastele soetatud ipadid ja vanematel kaks või enamgi telefoni, lihstalt selleks, et teisel võib aku tühjaks saada. 
Mul on vaja siin veel harjuda, aga Teist kõigist on niii armas minu käest ikka küsida, kuidas läheb  ja näidata, et hoolite :) Püüan alati Teile vastata! 
Täna hakkasin esimest korda mõtlema, et tõesti siin selle perega ongi vaja koos elada ja hakkama saada 2 kuud. Tegelikult on raske küll koguaeg itaalia keelt kuulda ja mittte midagi aru saada. Siis tulebki mõte, et omasuguste juurde sooviks. Aga eks see ole igal pool nii. Saan hakkama, nagu mu kondike mulle ütles ;) 
Igatsen Teid ja olen Teiega!

Päikest, 
Teie Trinsu

CIAO!

Alustan ka siis enda blogiga. Jõudsin sihtpaika öösel kell 23.15, Teie ajajärgi 24.15. Oi kuidas ma kartsin alguses lendamist, aga ainult õhkutõus oli nii äge, muidu tüütas see 2 h õhus olemist ära :) Eks see ole sellest ka, et ma ei näinud kordagi aknast välja. Aga siin ma nüüd olen,  linnas nimega Selargius, mis asub Sardiinia poolsaarel. Jõudsin küll hilja, aga mulle näidati juba eile öösel, selliseid kohti millest paljud ei oska unistadagi. Ja ma sõin maailma parimat šokolaadijäätist!! :)

Panen meelesolevad asjad Teile siia kirja ja luban, et hoian Teid kursis. Kui Te arvate, et Vanalinna kõige kitsamad tänavad on kitsad, siis tulge siia! Ma mõtlen koguaeg selle peale, kuidas auto välja keerab või mis siis kui teine auto vastu tuleb. Inimesed peavad tänavate vahelt minema jooksma, et autod teed saaksid. Veel siia juurde, et autoroolis ilma telefonita ei olda, muidugi käib jutt iPhonedest või suurematest nutitelefonidest, kus saab ikka korralikult mängida. Ma panin mitu korda silmad kinni , sest ei saanud aru kas pereisa vaatab teed või püüab kala mängus :) Seda nähes sain aru, et nutitelefonid on nuhtlused, sest pereemal ja pereisal on need igal pool näpus. Poes, söögiajal, tööl igaligal pool.
Selle kalaga tuli mulle meelde, et arvatavasti ma ei taha seda näha ka, kui Eesti saabun. Söögi alla söögi peale läheb seda. Ja, mind hoiatati, et siin olles mu kaal tõuseb :D :D Aga, kui nad nägid, et ma ei söö riisi, keedetud juurvilju ja mingi imeliku maitseainega tehtud spagette, siis ütlesid nad, et näen nälga või ppean harjumusi muutma.
Kui Te arvate, et igakord kui tuppa lähete peate jalanõud ära võtma, siis siin on häbi kui oled paljajalu.  Toas, õues käiakse samade jalanõudega, vähemalt esimesel korrusel. Ahjaa, siin on majad niimoodi, et ühes majas on nagu 10 kodu. Mitumitu pere elab siin ja ükski maja ei ole ühe korruseline. No need pole siin majad, meie sõnul VILLAD. :)

Midagi peolistele ja alkoholiarmastajatele ka. :) Siin linnas on iga päev pidupäev. Baar on iga nurga peal, iga õhtu kostub muusika ja inimesed saavad kokku, joovad ning tantsivad. Pole vahet, mis päev on ja kas homme on vaja kuskile minna või mitte. Oiii, kui imelikuna ma tundsin end, kui nägin kuidas isa lasi 4a tütrel pool topsi õllet ära kaanida ja laps ei teinud teist nägugi :D Samuti 2a laps, kellele anti veini :D muidugi kogused on minimaalsed aga mina kui karsklane vaatasin küll, appi päriselt ka või. :D Ja ma arvan, et siin pole isegi vahet kas oled karsklane või  mitte, ikka vaataksid imelikult. Vein ja õlu on siinmaal esimesel kohal. Pitsat ilma selleta ei sööda ;)
Kui Teie joote seal kohvi suure tassitäie, siis kui olete kunagi nukkude nõusid näinud, siis selle sees käib kohvi ja ainult niiet katab tassialumise osa ära. Ja oiiiii kui kange see on! Itaalia kohvi ju! 

Midagi perekonnast ka. Olen ma siis siin kolme armsa lapsega: Chiara 4a, Matteo 6a ja Linda 2a ja ema Manila ja isa Andrea.NAD on niii avatud. Kui mõtlete kuidas ma suhtlen lastega, sest tegu on itaallastega ikka. Siis praegu olen hakkama saanud, nemad itaalia keeles mina inglise. :) Kui ma aru ei saa vms, küsin vanematel üle. Chiara sai täna ema käest riielda, sest on minusse nii kiindunud. Eriti muidugi armastab ta mu pikki juukseid :D Belissimo, belissimo. Mina ainult, si-si :D :D Aga hakkan seda ilusat keelt õppima ja loodan, et saan ka siis lõpuks aru, kas minust räägitakse taga või räägivad nad hoopis omavahel midagi muud.

Sooja on meil öösiti minimaalselt 25 kraadi :) Täna oli temperatuur 41 kraadi. Ei aja Teid seal üldse kadedaks, ma ise tahan ainult külma duši!! :)
Linn on suurepärane! Vaadata on palju, kõik tundub nii erinev. Aga minu meelest kõik naised on siin niii ühte nägu. :)

Ma püüan Teid kursis hoida enda tegemistega! :) Ja ikka muljetada, kuidas on.Pilte lisan ka hiljem!!  Praegu olen ma õnnes, et siia kaugele ikka tulin! ;)

Parimat, Teie Trinsu